Paul Cezanne´i ateljee. Viimane päev Aix´is.

Hommikul oli jälle kuum. Kui on palav, peab inimene olema rannas ... või siis hädaga otsima varju puude all. Meie leidsime oma paradiisiaia Paul Cezanne´i ateljeed ja aeda külastades. Maja asus kunagi linnast väljas, nüüd 30min mäkkekõndimise kaugusel äärelinnas.

Kunstniku ateljeed külastab iga päev umbes 400 inimest. Täna täiendasime ridu meie. Kuidas nad seda arvu täpselt teavad, ei tea. Meie näiteks lastega piletit ei ostnud, kuna arvasime, et pintslid ja piibud lapsi väga ei huvita. Maale siin niikuinii ei eksponeeritud.

Heitsime siiski pilgu ka majja sisse. Alumisel korrusel oli piletimüügipunkt ja pood. Nagu meie peres kombeks, tuli osta must be meene: külmkapimagnet. See hakkab nüüd meenutama meie Aix´i reisi. Sealt saime ka teada, et kõik Cezanne´iga seonduv - ateljee, Sainte-Victoire mägi, kunstniuke aed - on tasuline ja neid tohib külastada vaid giidiga. Noh, meie käisime ju ka Sainte-Victoire mäel ja ainukeste külastajatena ei maksnud oma võhiklikkuses kellelegi. Vedama peab ka!

Maja majaks, kuid poiste absoluutseks lemmikuks osutus maja ümbritsev mitmetasandiline aed...või õigeks oleks öelda selle aia kohta võsa. Mattias kommenteeris: "Siin oleks nii lahe sõda mängida, meil kodus võiks ka selline koht olla!" Ma täiesti mõistan teda. Sellel kohal oli oma võlu!

Nii me seal kuumuse eest varju otsisime ja vaarikaid nautisime. Nimelt ostsime poistele turult eelnevalt 2 karpi vaarikaid, 2,5 eur karp. Tase! Mis teha, kui vaarikaisu on juba väljakannatamatu.

 

Plaanis oli külastada ka kunstnike aeda, mis omakorda Cezanne´i ateljeest oli 800m kõrgemal ehk siis lahke piletimüüa sõnade kohaselt umbes 20min jalutuskäigu kaugusel. Marten oli küll veel äge mäkkekõndija ja ärgitas ka meid tempot tõstma, kuid mingil hetkel tuli nii suur joogijanu, et edasi ei jaksanud ta enam sammukestki astuda. Kuna olime jõudnud just bussipeatuse kõrvale ja buss saabus 3 min pärast, läksime kergema vastupanu teed ning sõitsime linna tagasi.

Täna tegin söögiks prantsusepärast pooltoorest pihvi ja keedukartulit, lisandiks salatit. Magustoiduks sõime ekleeri. Olen siin täiesti lihameistriks saanud: mis viga head ja mahlast liha valmistada, kui see tuleb vaid pakist välja võtta, pannil 8 min praadida ning parafraseerides meie hetke kuumimaid kaadreid "Kapten mõõkhamba" multikast: koka üllatus - mmm bljähh - ongi valmis.


Järgneva nädala veedame Nice´s, kus meid ootab väike korter sadama lähedal. Aix´i jätame kerge kurbustundega maha, kuid ega see meie viimaseks korraks jää. Seega...uute kohtumisteni!

Aix-en-Provence Little Train Tour

...ehk siis 55 minutiline linnatuur väikese kolmevagunilise rongiga.

Kuna eile avastasime, et siin pakutakse vahvat linnatuuri mõnusa elektrirongiga, siis võtsime täna selle huvitava "ekskursiooni" ette.
Pilet maksis 7 eur täiskasvanule ja 3 eur lapsele. M käib siin õnneks veel igal pool kergkaalukategooriasse ehk on ta raha kasseerimiseks veel liiga väike.

Rong saabus prantsusepäraselt kerge hilinemisega täpselt kell 11.00. Ootamise käigus kohtusime Germalo bussituuril olevate eestlastega. Sellel hetkel oli seega koos EFK lauljatega väikeses Aix´is umbes 100 eestlast.:)
Rong ise oli väike ja armas. Meie neljarealisest istmereast töötasid vaid kahed kõrvaklapid, seega loovutasin enda omad M-le ning E tegi giiditööd. Oligi mul endal mugavam pilte teha.

Oleme siin linnas põgusalt ringi käinud juba pea 2 nädalat ja väga mõnus oli nüüd näha linna jaoks tähtsaid kohti ja kuulda selle ajaloost. Nägime esimesi linnaväravaid, iga purskkaevu juures oli oma legend. Näiteks ühes on vesi aastaringselt +24 soojakraadi, teises joodeti vanasti eesleid, kolmas Cours Mirabeau sümboliseeris 3-e Provance´i linna. See purskkaev on kõige suurem ja võimsam!

Huvitav oli avastada, et väike väljak, kust käime iga päev mööda, olevat linna kauneim (ma vaidlen vastu). Kohvik, millest iga päev mööda käime, olevat olnud (ja on ilmselt ka siiani) kunstnike, rikaste ja muidu ilusate lemmikkoht (nüüd saan aru, miks sealsed hinnad on jubedad).
Sõitsime mööda P.Cezanne´i ateljeest ja nägime ära linnaväravad. See olevat olnud ka kunstniku üheks lemmik maalimiskohaks.

Peatänava ääres oli taas üles sätitud turg ja me seadsime sammud rongireisi lõppedes sinna. Põhiliselt olid esindatud kõikvõimalikud nö. Poola-kauba kohutava kvaliteediga riided, kuid õnneks oli ka käsitööd. Kohalik linane ja puuvillane on suhteliselt odav ja näeb imeilus välja, lisaks imeliselt lõhnavad käsitööseebid. Kui seal kohvris vaid rohkem ruumi oleks!

Lõunasöögiks tellisime kohalikust nurgapealsest pitsaboxist singipitsat, mis maksis 8.80 ja maitses imehea. Kõhud said korralikult täis ja poistele jäi õhtuseks maiustamiseks veel üks tükk. Hinna-kvaliteedi suhe oli rohkem kui paigas. Arusaadav, miks selle müügikohas alati nii suur ootejärjekord on.

Peale paaritunnist lõuna- ja puhkepausi saime kokku K-ga. Sättisime end sisse ühel kaunil väljakul ja tellisime kohvi, veini ja poistele jäätist. Muljetasime ooperist ja sellega kaasnevast. Kui K suhtumisega lauljaid vaid EFKs rohkem leiduks, oleks see koor täielik tipp! K soovitas meile veel paari viimase hetke must-be külastuskohti. Ilmselgelt kõikidesse ei jõua ja jälle tuleb tõdeda, et puhkusel jääb alati paar päevakest puudu.

Homme on meie viimane päev Aix´is ja plaan on külastada P.Cezanne´i ateljeed ja selle imekaunist aeda.
Teie nautige Eestis olevat kuumalainet ja saatke väheke soojust ka meile. Nizzas oleks väga vahva ka rannamõnusid nautida.;)

Taaskord niisama śoping

Hommikul magasime kuni 11.00. Tuvi möllas alates 6.00 akna taga ja mul viskas tunni möödudes üle. Avasin akna, plaksutasin käsi - tuvi vaatas tuima rahuga, kõssitasin - tuvi muigas. Lõpuks virutasin vihaselt akna kinni ja see ehmatas ta katusele. Õnneks ta jäi sinna piisavalt pikaks ajaks ja ma jäin uuesti magama.

Peale hommikusööki keeldus M meiega linna peale tulemast, nii jäid nad E-ga koju. E sai oma tööasju ajada. Meie siinoleku ajal on nii mõnedki tähelepanu vajavad asjad jäänud tahaplaanile. Nii et siis kaks jäid koju ja kaks läksid śoppama.

Kõigepealt otse H&Mi. Ma ei ole veel aru saanud, kas nad tõstavad seal asju lihtsalt ümber või paiskavad iga paari päeva tagant müüki uued asjad. Igaljuhul täna ootas mind seal üks kollane lühike stretch-tagi, üliväike must peene pika rihmaga hetkel prantsuse naiste lemmikkotike (hädapärast mahub sisse mobiil ja pangakaart) ning üks suur must pikkade narmastega kott (M leidis, mulle väga meeldis). Kõik see maksis kokku 20 raha.

Sealt suundusime juba tuttavat rada pidi Fnac-i tehnikapoodi, kus M pressis välja loa osta enda raha eest 30 eurone Ps3 mäng "Red dead redemptions". Eelnevalt soetatud "Prisonbreak" maksis 5 raha ja seetõttu tundus tänane ost väääääga kallis. Aga no mis teha. Kui oled ema, peab vahel ka järeleandmisi tegema. Pealegi on M olnud siin lihtsalt imeline laps. Ega elu koos väikevennagagi pole meelakkumine. Kes teab, see teab.

Koduteel tegime kiire fotosessiooni minu GAPist ostetud linase kleidi ja linna suurima purskkaevuga. Põikasime läbi veel pagaripoest ja ostsime seekord täiesti uut sidrunimaitselist eclair´i ehk eestikeelselt ekleeri. See on nüüd ametlikult minu uus lemmik.

Meie kõrvaltänavas on Yves Rocher´ pood. Sealt ostsin 4 duśigeeli. Need on lihtsalt minu täielikud lemmikud! Lisaks ostsin proovi pärast anti-hair loss śampooni E-le. Lõhn on imelik aga loogiliselt peabki selline śampoon kahtlaselt lõhnama, eksju?!

Allahindlusi on siin igas poes. Tegemist ikkagi suurte aledega -50 - -75%. Ainus, mida ma veel ei ole leidnud, on ühed ilusad ja mugavad uued kingad.
Tegelikult on śoppamine väga väsitav. Koju jõudes olime mõlemad täiesti läbi.

Prantslased armastavad graffitit vist väga. Oleme märganud, et seda eksponeeritakse lisaks plankudele ja majaseintele ka kunstipäraselt autodel. Näiteks niimoodi nagu kõrvaloleval pildil.

Homme on meil plaan minna kohaliku kolmevagunilise rong-bussiga 55 minutilisele linnatuurile. Halva õnne puhul on rahvast kas liiga vähe või liiga palju. Hea õnne puhul näeme lõpuks ära ka kohaliku linna.

Ilusat suve jätku ja jääge kuuldele!

Meie kodu

Kokkuvõtvalt: meil on siin päris hea elada.

Miinused:
- Meie magamistoa akna taga on 24/7 mingi sireen. Kutsusime omaniku ja see kuulis sellest ebameeldivusest esimest korda. Seega nonstop sireen ja magamine kinnise aknaga, taustaks magamistoas surisev puhur.
- 3 päeva tagasi leidis meie akna taha tee ilmselgelt emane tuvi, kuna teda käivad noolimas 2 isast. Taustaks kohutav tiivalaperdamine ja kruuksutamine. Ei ole tore. Abiks taas surisev puhur.
- Soe vesi tuleb ja läheb. Oma süü, et ei märka õigelt hetkel (loe: sooja vee hetkel) pesema minna.:)

Plussid:
- Siin on 24/7 jahe, mis on suureks plussiks. Uni maitseb paremini.
- Aknad on kõik sisehoovile ja põhimõtteliselt on siin täielik vaikus. Maga, kaua und jätkub...või noh, poisid magavad, kuna nende tuba on teises suunas ja tuvid ei ahista.
- Ruumi on palju, telekas mängib sadu kanaleid, on internet, pesumasin, vann.

Oleme siin veel 3 päeva.

Bandol

Hommikul säras taevas päike ja võtsime tee E töökaaslaste soovitusel kaunile Bandolile, linnakesele Cassise kõrval.

Oleme ringi sõitnud nädal aega ja nüüd võib julgelt öelda, et Bandol on siiani nähtust kõige ilusam linn! Selline tunne, et oled jõudnud Miamisse. Palmid, jahid, rannad, lopsakates õites põõsad, ilusad inimesed - ja seal me olime.
Vaade oli taas võimas. Võiks ju arvata, et valged jahid, kõrged mäed ja päike tunduvad lõpuks ühesugused, kuid see ei ole nii. Iga kord tundub nii erinev ja ma leian end ikka ja jälle mõtlemast, kui väga siin emale, isale ja Liisule meeldiks. Koduigatsus hakkab vähesel määral juba tunda andma.

Siin on igas rannas müüjad - pea peal kõrgumas kümneid mütse-kaabusid, kätel kuhjad erinevate hilpudega, prillid jm - keda võiks liigitada "Poola-kauba-müüjate" alla. Nii tegime ka meie sellel ilusal päikeselisel rannal oma esimese ostu - M sai endale 10 euro eest n.ö Michale Jacksoni kaabu. Oh seda rõõmu! Etteruttavalt olgu öeldud, et see on osutunud tänase õhtu hitiks - M keksib juba tunde sellega toas ja imiteerib venna õpetatud liigutusi.:)
Otse rannapromenaadi keskel oli masti tõmmatud väga paljude eri riikide lipud...ja nende seas lehvis rõõmsalt meie ilus sini-must-valge. Fotojäädvustus oli lausa kohustuslik.

Kuna tänasel päeval oli peal ajalimiit (E pidi õhtuks tööle jõudma), suundusime paari tunni möödudes otsima söögikohta. Väga raske oli leida sobivat. Hinnad olid keskeltläbi 25 eurot. Pika otsimise järgi leidsime rannapromenaadil ühe väga vahva aasiapärase söögikoha. Hinnad olid head ja ainult mõte uutele maitsetele pani suu vett jooksma. Rõõmus hiinlasest ettekandja teatas aga kurvalt, et kokk on tänaseks lõpetanud. Tegime väga kurba nägu ja kuna ettekandja käis kokalt ekstra küsimas, kas meie lauaseltskond saaks süüa, oli lahke kokk nõus tegema meile ühe wokiroa ja liha riisiga.

Poisid olid eelnevalt kaubelnud endale ühe jäätiseringi. Tegime neile selgeks, et need 2,5 eurosed jäätised hakkavad juba rahakotile ja andsime valida - jäätised või söök. Noh, nemad valisid maiustuse. Mis siis ikka - saidki ühe korraliku õppetunni. Meie E-ga nautisime aasia köögi hõrgutisi ja meie poisid jõid vett. Minul läks küll hetkeks süda härdaks, kuid E jäi endale kindlaks - "elukool" oli alanud (noh, kuna road olid suured, päris nälga noored mehed siiski kannatama ei pidanud!).

--------------

Kell on 22.53 ja M valmistab endale homseks kojusõiduks võileibu.
Homsest oleme taas neljakesi. Viimast päeva on meie kasutuses ka rendiauto ja plaanime ilusa ilma korral veelkord Bandolit külastada.

Kohalikud ei jõua ära imestada kohalikku ilma. Siin ei pidavat juulikuus iialgi sadama ning õhutemperatuur pidi olema stabiilselt +30. Hetkel on aga nii, et nädala aja jooksul on juba 2x sadanud ja juba mitu päeva on soojakraade +20 - +24. Meile sobib.:)

Cassis ja Les Calanques

Kuna eilne päev oli Aix´is pilves ja sadas ka vihma, otsustasime sõita Cassisesse. Ilmateade lubas seal vähe soojemat ja kuivemat päeva. Õnneks nii ka oli.

Kiirteel sõites vajusid silmad vägisi kinni - vihmasabin ja kojamehed olid uimastavad. Cassisesse jõudes oli taevas küll pilves, kuid ilm kuiv. Suundusime otsemaid sadamasse, et võtta üks paadisõit Cassise suurele vaatamis-väärsusele - kõrgete valgete kaljude juurde, mille vahel imelised lahesopid - Les Calanques´ele (otsisime M-ga eestikeelset tõlget ja ei suutnudki otsest vastet leida). Valikus oli 3, 5 ja 8 kaljut.

Piletimüüa soovitas soojalt vaid kolme, kuna merel pidavat olema torm. Võttis veidi mõtlikuks. Noh, läksime siiski kuid hea oli, et vaid 45 minutilise sõidu võtsime. Ette rutates olgu öeldud, et hiljem võitlesid kolm vanimat meist kerge iiveldusega terve päeva. Tormiks ei saanud seda suurt lainetust siiski pidada. Loksutas ja üsna kõvasti ning ka taevas kiskus ähvardavalt pilve...kuid kaljud ise olid väga võimsad! Tagantjärele pilte vaadates on ikka hea meel, et otsustasime selle Kolgata tee ette võtta.

Loodus on igal pool ilus. Metsik loodus on veelgi võimsam. Ja mõnda kohta on õnnistatud eriliselt hingematva meistritööga. Les Calangues on just see koht, kus Vanataat ei ole oma kujutlusvõimega kokku hoidnud.

Usun, et päikeselise ilmaga on kaljud kindlasti veelgi valgemad ja näevad rohkem reklaamplakatil oleva moodi, kuid meie jaoks oli eilse päeva ilu ning võlu just selle sünge tormine salapära.

Nagu juba kombeks saanud, tuleb kirjutada ka söömisest ja söökidest. Leidsime otse sadamast ehk siis promeneerimise tänavalt heade hindadega (...või no kui 15 eur saab heaks nimetada) restorani, kus sai pitsat ja imemaitsvat liha. Pildid on minu valik: friikad koos lihaga. Nämm, nämm...

Tagasiteel hakkas kõvasti sadama. Kutid tagapingil kustusid varsti ära. Seetõttu valisime kiirtee asemel kõrvalteed. Sõitsime läbi mitmete väikelinnade (pigem külade) ja nautisime kohaliku looduse ja inimese kätetöö ilu. Seda piirkonda lihtsalt on õnnistatud. Silm puhkab ja hing laulab. Ja nii ongi.

Aix´i ümbrus ja veinirajad

Täna hommikul otsustasime avastada Aix´i ümbrust. E oli välja vaadanud paarikümnekilomeetrise matka-sõiduraja ja nii me rõõmsalt teele asusimegi. Sõit käis ümber Sainte-Victoir´i mäe. Teele jäid mitmed kaunid väikelinnad oma võrratute vaadetega. Klõpsisime mitmeid pilte teha, kuid eks tegelikult on ikka oma silm kuningas. Nii, et järgmised reisiplaanid tehke siia maakonda!

Tänasel päeval oli meie suurimaks eesmärgiks leida üks viinamarjamõis, et osa saada viinamarjaistanduste ilust ja degusteerida kohalikke veine.

Kes otsib, see leiab. Meie ees laiutas viinamarjaistandus ja tee lõpus, otse Sainte-Victoire mäe all ootas imeilus veinimõis. Kes ei ole varem sellistes kohtades käinud, ärgu tundku end sandisti. Meie olime sama rumalad ja uitasime ullikeste kombel arglikult ringi. Õnneks silmasime üsna pea spetsiaalset majakest, kus toimus tõeline degustatsioon. Panime juba vaimu valmis, et ilmselt tuleb kaasa osta ka hirmkallis veini. Leti taga ootas meid sõbralik prantslane (saime ta jutust aru, et ta töötab siin ja kuna kohalik kassipoeg oli tema oma, siis ilmselt oli midagi perepoja taolist). Inglise keelt ta hästi ei mõistnud, kuid pooleldi prantsuse-pooleldi inglise keeles saime kõigest vajalikust aru.

Kogu protsess ise käis aga nii: kõigepealt osutas prantslane seintel olevatele veinidele ja küsis, millised soovime maitsta. Me soovisime kõike! Mees muutus ülirõõmsaks ja tõstis letile 3 klaasi. Sinna kõrvale asetas sülitustopsi. Noh, olgu siis kohe öeldud, et sinna sülitasid ainult poisid. Mis te nüüd imestate?! Me olime ju ikkagi tulnud veine degusteerima.
Pika maitsmise-joomise tulemusena otsustasime osta ära ühe valge ja ühe roosa veini. Õnneks maksis pudel 10 euro ringis. Diil missugune!

Hiljem käisime veel natuke ringi ja uudistasime mõisas üles seatud tundmatu kunstniku töid (roosaks võõbatud maja seal sees olevate siniste "klotsidega", linnakujutis viinamarjade taustal jm). Marten võttis autosse kaasa peotäie lavendliõisi, mille lõhn oli esialgu uimastavalt hea kuid mille peale läks minul mingi hetke peale süda pahaks. Nende lõhn oli lihtsalt ülivõimas. Kuna valikut polnud, lendasid õied aknast välja. Midagi polnud teha.

Päeva tegid eriliseks: vaated, maitsed ja lõhnad.