Hommikul arutasime, et täna on Prantsusmaal suur püha - Bastilles vallutamise aastapäev - ja võib olla on liikluskorraldustes muudatusi. Tundus suht riskantne sõita võõrasse linna ja seega otsustasime ringi luusida siinsamas Aixis Cézanne´i radadel.
Kõigepealt võtsime suuna Bibemuse platformile, kus pidi avanema võrratu vaade Sainte-Victoire´i mäele mida kuulus kunstnik armastas maalimas käia. Esimese raksuga panime täiesti puusse. Mida polnud, oli vaateplatvorm. Müstika. Olid viidad matkarajale, kuid ühel hetkel tee lihtsalt lõppes keset metsa ära.
Mis siis ikka, tuli ikkagi mugavuse kasuks otsustada. TomTom juhtis meid autoga kohemaid õigesse kohta. Kilomeetreid oli julgesti 3-5 ja ilmselt oleks kõndides jaks poolel teel niikuinii raugenud. Parkisime auto ja asusime vaateplatvormi poole. Meie ümber oli tõeliselt ilus männimets ja matk võttis umbes 15 minutit aega. Vahepeal lõbustasime lapsi ämblikmehe peitmise ja leidmisega. Tee ikka tsirkust ja lapsel silm särab.;)
Ühel hetkel olimegi kohal. Meie ees avanes hunnitu vaade. Hinge võttis kinni. Isegi lapsed istusid vagusi ja imetlesid looduse kätetööd. Kuna oli kohalik püha, olime ainukesed turistid. Kas saab midagi veel paremat soovida?!
Mingil hetkel avastasin, et meie fotoka saab seadistada ka "perepildi" tegemiseks. Veidike sebimist ja saime oma reisi esimese perepildi. Vat sellise.
Kuna kätte jõudis lõunatund, suundusime koju, et süüa ja jõuda õigeks ajaks paraadile. Noh...ma ei ole nii igavat paraadi oma elus näinud. Ei olnud mürtsu ega pauku. Üles oli rivistatud erinevate vormidega mehed, kuid peale seismise ei teinud nad mitte midagi. Käis uksteisele au andmine ja keegi ametnik võttis pikalt sõna. Vähemalt orkester tõmbas peale 1h vägeva muusika üles.
Meie olime selleks ajaks jõudnud teha Monoprix´is ühed ostud. Kuna lapsed olid suht tüdinenud, turgutasime neid taas väikese jäätisega. Oli ju veel plaan käia linnas mööda Cezanne´i rada. Selle leiad nii, et lihtsalt jälgid kullast plaate kõnniteel. Kuna käes oli prantslaste lemmikaeg - tśillimine kohvikutes ja väljakutel, oli õhus ikka seda õiget prantsuse-tunnet.
Jalutasime ooperini ja vaatasime üle koha, kust saan homme oma pileti kätte (ootan juba põnevusega!). Mina klõpsisin linnast erinevaid pilte teha - siin lihtsalt on nii ilus! - ja minu mehed mängisid taas mängu "leia suur lepatriinu, leia purskkaev.
Nüüd hakkame vaikselt välja suunduma. Päev pidi lõppema ilutulestikuga. Arvestades paraadi emotsioone, ei kruvi liigselt pinget üles. Oleks parem, et oleks uhke!
----------
No nii. Ilutulestikku me ei näinud. Kas seda ei olnudki plaanis või toimus see peale 22.00...kes seda teab. Meil õnnestus näha ära suht tavaline läbu-emotsioon, oli palju kisa-kära ja igasugu nännimüüjad üritasid pähe määrida oma vilkuvaid mänguasjakesi. Kell 22.00 alustas mingi minule tundmatu bänd oma valjuhäälset esinemist. Esimese laulu lõppedes ütles Marten: Nüüd läheme koju! Loomulikult õnnestus mul järjekordselt ära eksida. Vähemalt teadsin ma sellel korral tänu kärale kus suunas asub peatänav - meie pidime kõndima vastassuunas. Ja nii meie päev lõppeski.
No comments:
Post a Comment