Kuna eilne päev oli Aix´is pilves ja sadas ka vihma, otsustasime sõita Cassisesse. Ilmateade lubas seal vähe soojemat ja kuivemat päeva. Õnneks nii ka oli.
Kiirteel sõites vajusid silmad vägisi kinni - vihmasabin ja kojamehed olid uimastavad. Cassisesse jõudes oli taevas küll pilves, kuid ilm kuiv. Suundusime otsemaid sadamasse, et võtta üks paadisõit Cassise suurele vaatamis-väärsusele - kõrgete valgete kaljude juurde, mille vahel imelised lahesopid - Les Calanques´ele (otsisime M-ga eestikeelset tõlget ja ei suutnudki otsest vastet leida). Valikus oli 3, 5 ja 8 kaljut.
Piletimüüa soovitas soojalt vaid kolme, kuna merel pidavat olema torm. Võttis veidi mõtlikuks. Noh, läksime siiski kuid hea oli, et vaid 45 minutilise sõidu võtsime. Ette rutates olgu öeldud, et hiljem võitlesid kolm vanimat meist kerge iiveldusega terve päeva. Tormiks ei saanud seda suurt lainetust siiski pidada. Loksutas ja üsna kõvasti ning ka taevas kiskus ähvardavalt pilve...kuid kaljud ise olid väga võimsad! Tagantjärele pilte vaadates on ikka hea meel, et otsustasime selle Kolgata tee ette võtta. 
Loodus on igal pool ilus. Metsik loodus on veelgi võimsam. Ja mõnda kohta on õnnistatud eriliselt hingematva meistritööga. Les Calangues on just see koht, kus Vanataat ei ole oma kujutlusvõimega kokku hoidnud.
Usun, et päikeselise ilmaga on kaljud kindlasti veelgi valgemad ja näevad rohkem reklaamplakatil oleva moodi, kuid meie jaoks oli eilse päeva ilu ning võlu just selle sünge tormine salapära.
Tagasiteel hakkas kõvasti sadama. Kutid tagapingil kustusid varsti ära. Seetõttu valisime kiirtee asemel kõrvalteed. Sõitsime läbi mitmete väikelinnade (pigem külade) ja nautisime kohaliku looduse ja inimese kätetöö ilu. Seda piirkonda lihtsalt on õnnistatud. Silm puhkab ja hing laulab. Ja nii ongi.
No comments:
Post a Comment