Paul Cezanne´i ateljee. Viimane päev Aix´is.

Hommikul oli jälle kuum. Kui on palav, peab inimene olema rannas ... või siis hädaga otsima varju puude all. Meie leidsime oma paradiisiaia Paul Cezanne´i ateljeed ja aeda külastades. Maja asus kunagi linnast väljas, nüüd 30min mäkkekõndimise kaugusel äärelinnas.

Kunstniku ateljeed külastab iga päev umbes 400 inimest. Täna täiendasime ridu meie. Kuidas nad seda arvu täpselt teavad, ei tea. Meie näiteks lastega piletit ei ostnud, kuna arvasime, et pintslid ja piibud lapsi väga ei huvita. Maale siin niikuinii ei eksponeeritud.

Heitsime siiski pilgu ka majja sisse. Alumisel korrusel oli piletimüügipunkt ja pood. Nagu meie peres kombeks, tuli osta must be meene: külmkapimagnet. See hakkab nüüd meenutama meie Aix´i reisi. Sealt saime ka teada, et kõik Cezanne´iga seonduv - ateljee, Sainte-Victoire mägi, kunstniuke aed - on tasuline ja neid tohib külastada vaid giidiga. Noh, meie käisime ju ka Sainte-Victoire mäel ja ainukeste külastajatena ei maksnud oma võhiklikkuses kellelegi. Vedama peab ka!

Maja majaks, kuid poiste absoluutseks lemmikuks osutus maja ümbritsev mitmetasandiline aed...või õigeks oleks öelda selle aia kohta võsa. Mattias kommenteeris: "Siin oleks nii lahe sõda mängida, meil kodus võiks ka selline koht olla!" Ma täiesti mõistan teda. Sellel kohal oli oma võlu!

Nii me seal kuumuse eest varju otsisime ja vaarikaid nautisime. Nimelt ostsime poistele turult eelnevalt 2 karpi vaarikaid, 2,5 eur karp. Tase! Mis teha, kui vaarikaisu on juba väljakannatamatu.

 

Plaanis oli külastada ka kunstnike aeda, mis omakorda Cezanne´i ateljeest oli 800m kõrgemal ehk siis lahke piletimüüa sõnade kohaselt umbes 20min jalutuskäigu kaugusel. Marten oli küll veel äge mäkkekõndija ja ärgitas ka meid tempot tõstma, kuid mingil hetkel tuli nii suur joogijanu, et edasi ei jaksanud ta enam sammukestki astuda. Kuna olime jõudnud just bussipeatuse kõrvale ja buss saabus 3 min pärast, läksime kergema vastupanu teed ning sõitsime linna tagasi.

Täna tegin söögiks prantsusepärast pooltoorest pihvi ja keedukartulit, lisandiks salatit. Magustoiduks sõime ekleeri. Olen siin täiesti lihameistriks saanud: mis viga head ja mahlast liha valmistada, kui see tuleb vaid pakist välja võtta, pannil 8 min praadida ning parafraseerides meie hetke kuumimaid kaadreid "Kapten mõõkhamba" multikast: koka üllatus - mmm bljähh - ongi valmis.


Järgneva nädala veedame Nice´s, kus meid ootab väike korter sadama lähedal. Aix´i jätame kerge kurbustundega maha, kuid ega see meie viimaseks korraks jää. Seega...uute kohtumisteni!

Aix-en-Provence Little Train Tour

...ehk siis 55 minutiline linnatuur väikese kolmevagunilise rongiga.

Kuna eile avastasime, et siin pakutakse vahvat linnatuuri mõnusa elektrirongiga, siis võtsime täna selle huvitava "ekskursiooni" ette.
Pilet maksis 7 eur täiskasvanule ja 3 eur lapsele. M käib siin õnneks veel igal pool kergkaalukategooriasse ehk on ta raha kasseerimiseks veel liiga väike.

Rong saabus prantsusepäraselt kerge hilinemisega täpselt kell 11.00. Ootamise käigus kohtusime Germalo bussituuril olevate eestlastega. Sellel hetkel oli seega koos EFK lauljatega väikeses Aix´is umbes 100 eestlast.:)
Rong ise oli väike ja armas. Meie neljarealisest istmereast töötasid vaid kahed kõrvaklapid, seega loovutasin enda omad M-le ning E tegi giiditööd. Oligi mul endal mugavam pilte teha.

Oleme siin linnas põgusalt ringi käinud juba pea 2 nädalat ja väga mõnus oli nüüd näha linna jaoks tähtsaid kohti ja kuulda selle ajaloost. Nägime esimesi linnaväravaid, iga purskkaevu juures oli oma legend. Näiteks ühes on vesi aastaringselt +24 soojakraadi, teises joodeti vanasti eesleid, kolmas Cours Mirabeau sümboliseeris 3-e Provance´i linna. See purskkaev on kõige suurem ja võimsam!

Huvitav oli avastada, et väike väljak, kust käime iga päev mööda, olevat linna kauneim (ma vaidlen vastu). Kohvik, millest iga päev mööda käime, olevat olnud (ja on ilmselt ka siiani) kunstnike, rikaste ja muidu ilusate lemmikkoht (nüüd saan aru, miks sealsed hinnad on jubedad).
Sõitsime mööda P.Cezanne´i ateljeest ja nägime ära linnaväravad. See olevat olnud ka kunstniku üheks lemmik maalimiskohaks.

Peatänava ääres oli taas üles sätitud turg ja me seadsime sammud rongireisi lõppedes sinna. Põhiliselt olid esindatud kõikvõimalikud nö. Poola-kauba kohutava kvaliteediga riided, kuid õnneks oli ka käsitööd. Kohalik linane ja puuvillane on suhteliselt odav ja näeb imeilus välja, lisaks imeliselt lõhnavad käsitööseebid. Kui seal kohvris vaid rohkem ruumi oleks!

Lõunasöögiks tellisime kohalikust nurgapealsest pitsaboxist singipitsat, mis maksis 8.80 ja maitses imehea. Kõhud said korralikult täis ja poistele jäi õhtuseks maiustamiseks veel üks tükk. Hinna-kvaliteedi suhe oli rohkem kui paigas. Arusaadav, miks selle müügikohas alati nii suur ootejärjekord on.

Peale paaritunnist lõuna- ja puhkepausi saime kokku K-ga. Sättisime end sisse ühel kaunil väljakul ja tellisime kohvi, veini ja poistele jäätist. Muljetasime ooperist ja sellega kaasnevast. Kui K suhtumisega lauljaid vaid EFKs rohkem leiduks, oleks see koor täielik tipp! K soovitas meile veel paari viimase hetke must-be külastuskohti. Ilmselgelt kõikidesse ei jõua ja jälle tuleb tõdeda, et puhkusel jääb alati paar päevakest puudu.

Homme on meie viimane päev Aix´is ja plaan on külastada P.Cezanne´i ateljeed ja selle imekaunist aeda.
Teie nautige Eestis olevat kuumalainet ja saatke väheke soojust ka meile. Nizzas oleks väga vahva ka rannamõnusid nautida.;)

Taaskord niisama śoping

Hommikul magasime kuni 11.00. Tuvi möllas alates 6.00 akna taga ja mul viskas tunni möödudes üle. Avasin akna, plaksutasin käsi - tuvi vaatas tuima rahuga, kõssitasin - tuvi muigas. Lõpuks virutasin vihaselt akna kinni ja see ehmatas ta katusele. Õnneks ta jäi sinna piisavalt pikaks ajaks ja ma jäin uuesti magama.

Peale hommikusööki keeldus M meiega linna peale tulemast, nii jäid nad E-ga koju. E sai oma tööasju ajada. Meie siinoleku ajal on nii mõnedki tähelepanu vajavad asjad jäänud tahaplaanile. Nii et siis kaks jäid koju ja kaks läksid śoppama.

Kõigepealt otse H&Mi. Ma ei ole veel aru saanud, kas nad tõstavad seal asju lihtsalt ümber või paiskavad iga paari päeva tagant müüki uued asjad. Igaljuhul täna ootas mind seal üks kollane lühike stretch-tagi, üliväike must peene pika rihmaga hetkel prantsuse naiste lemmikkotike (hädapärast mahub sisse mobiil ja pangakaart) ning üks suur must pikkade narmastega kott (M leidis, mulle väga meeldis). Kõik see maksis kokku 20 raha.

Sealt suundusime juba tuttavat rada pidi Fnac-i tehnikapoodi, kus M pressis välja loa osta enda raha eest 30 eurone Ps3 mäng "Red dead redemptions". Eelnevalt soetatud "Prisonbreak" maksis 5 raha ja seetõttu tundus tänane ost väääääga kallis. Aga no mis teha. Kui oled ema, peab vahel ka järeleandmisi tegema. Pealegi on M olnud siin lihtsalt imeline laps. Ega elu koos väikevennagagi pole meelakkumine. Kes teab, see teab.

Koduteel tegime kiire fotosessiooni minu GAPist ostetud linase kleidi ja linna suurima purskkaevuga. Põikasime läbi veel pagaripoest ja ostsime seekord täiesti uut sidrunimaitselist eclair´i ehk eestikeelselt ekleeri. See on nüüd ametlikult minu uus lemmik.

Meie kõrvaltänavas on Yves Rocher´ pood. Sealt ostsin 4 duśigeeli. Need on lihtsalt minu täielikud lemmikud! Lisaks ostsin proovi pärast anti-hair loss śampooni E-le. Lõhn on imelik aga loogiliselt peabki selline śampoon kahtlaselt lõhnama, eksju?!

Allahindlusi on siin igas poes. Tegemist ikkagi suurte aledega -50 - -75%. Ainus, mida ma veel ei ole leidnud, on ühed ilusad ja mugavad uued kingad.
Tegelikult on śoppamine väga väsitav. Koju jõudes olime mõlemad täiesti läbi.

Prantslased armastavad graffitit vist väga. Oleme märganud, et seda eksponeeritakse lisaks plankudele ja majaseintele ka kunstipäraselt autodel. Näiteks niimoodi nagu kõrvaloleval pildil.

Homme on meil plaan minna kohaliku kolmevagunilise rong-bussiga 55 minutilisele linnatuurile. Halva õnne puhul on rahvast kas liiga vähe või liiga palju. Hea õnne puhul näeme lõpuks ära ka kohaliku linna.

Ilusat suve jätku ja jääge kuuldele!

Meie kodu

Kokkuvõtvalt: meil on siin päris hea elada.

Miinused:
- Meie magamistoa akna taga on 24/7 mingi sireen. Kutsusime omaniku ja see kuulis sellest ebameeldivusest esimest korda. Seega nonstop sireen ja magamine kinnise aknaga, taustaks magamistoas surisev puhur.
- 3 päeva tagasi leidis meie akna taha tee ilmselgelt emane tuvi, kuna teda käivad noolimas 2 isast. Taustaks kohutav tiivalaperdamine ja kruuksutamine. Ei ole tore. Abiks taas surisev puhur.
- Soe vesi tuleb ja läheb. Oma süü, et ei märka õigelt hetkel (loe: sooja vee hetkel) pesema minna.:)

Plussid:
- Siin on 24/7 jahe, mis on suureks plussiks. Uni maitseb paremini.
- Aknad on kõik sisehoovile ja põhimõtteliselt on siin täielik vaikus. Maga, kaua und jätkub...või noh, poisid magavad, kuna nende tuba on teises suunas ja tuvid ei ahista.
- Ruumi on palju, telekas mängib sadu kanaleid, on internet, pesumasin, vann.

Oleme siin veel 3 päeva.

Bandol

Hommikul säras taevas päike ja võtsime tee E töökaaslaste soovitusel kaunile Bandolile, linnakesele Cassise kõrval.

Oleme ringi sõitnud nädal aega ja nüüd võib julgelt öelda, et Bandol on siiani nähtust kõige ilusam linn! Selline tunne, et oled jõudnud Miamisse. Palmid, jahid, rannad, lopsakates õites põõsad, ilusad inimesed - ja seal me olime.
Vaade oli taas võimas. Võiks ju arvata, et valged jahid, kõrged mäed ja päike tunduvad lõpuks ühesugused, kuid see ei ole nii. Iga kord tundub nii erinev ja ma leian end ikka ja jälle mõtlemast, kui väga siin emale, isale ja Liisule meeldiks. Koduigatsus hakkab vähesel määral juba tunda andma.

Siin on igas rannas müüjad - pea peal kõrgumas kümneid mütse-kaabusid, kätel kuhjad erinevate hilpudega, prillid jm - keda võiks liigitada "Poola-kauba-müüjate" alla. Nii tegime ka meie sellel ilusal päikeselisel rannal oma esimese ostu - M sai endale 10 euro eest n.ö Michale Jacksoni kaabu. Oh seda rõõmu! Etteruttavalt olgu öeldud, et see on osutunud tänase õhtu hitiks - M keksib juba tunde sellega toas ja imiteerib venna õpetatud liigutusi.:)
Otse rannapromenaadi keskel oli masti tõmmatud väga paljude eri riikide lipud...ja nende seas lehvis rõõmsalt meie ilus sini-must-valge. Fotojäädvustus oli lausa kohustuslik.

Kuna tänasel päeval oli peal ajalimiit (E pidi õhtuks tööle jõudma), suundusime paari tunni möödudes otsima söögikohta. Väga raske oli leida sobivat. Hinnad olid keskeltläbi 25 eurot. Pika otsimise järgi leidsime rannapromenaadil ühe väga vahva aasiapärase söögikoha. Hinnad olid head ja ainult mõte uutele maitsetele pani suu vett jooksma. Rõõmus hiinlasest ettekandja teatas aga kurvalt, et kokk on tänaseks lõpetanud. Tegime väga kurba nägu ja kuna ettekandja käis kokalt ekstra küsimas, kas meie lauaseltskond saaks süüa, oli lahke kokk nõus tegema meile ühe wokiroa ja liha riisiga.

Poisid olid eelnevalt kaubelnud endale ühe jäätiseringi. Tegime neile selgeks, et need 2,5 eurosed jäätised hakkavad juba rahakotile ja andsime valida - jäätised või söök. Noh, nemad valisid maiustuse. Mis siis ikka - saidki ühe korraliku õppetunni. Meie E-ga nautisime aasia köögi hõrgutisi ja meie poisid jõid vett. Minul läks küll hetkeks süda härdaks, kuid E jäi endale kindlaks - "elukool" oli alanud (noh, kuna road olid suured, päris nälga noored mehed siiski kannatama ei pidanud!).

--------------

Kell on 22.53 ja M valmistab endale homseks kojusõiduks võileibu.
Homsest oleme taas neljakesi. Viimast päeva on meie kasutuses ka rendiauto ja plaanime ilusa ilma korral veelkord Bandolit külastada.

Kohalikud ei jõua ära imestada kohalikku ilma. Siin ei pidavat juulikuus iialgi sadama ning õhutemperatuur pidi olema stabiilselt +30. Hetkel on aga nii, et nädala aja jooksul on juba 2x sadanud ja juba mitu päeva on soojakraade +20 - +24. Meile sobib.:)

Cassis ja Les Calanques

Kuna eilne päev oli Aix´is pilves ja sadas ka vihma, otsustasime sõita Cassisesse. Ilmateade lubas seal vähe soojemat ja kuivemat päeva. Õnneks nii ka oli.

Kiirteel sõites vajusid silmad vägisi kinni - vihmasabin ja kojamehed olid uimastavad. Cassisesse jõudes oli taevas küll pilves, kuid ilm kuiv. Suundusime otsemaid sadamasse, et võtta üks paadisõit Cassise suurele vaatamis-väärsusele - kõrgete valgete kaljude juurde, mille vahel imelised lahesopid - Les Calanques´ele (otsisime M-ga eestikeelset tõlget ja ei suutnudki otsest vastet leida). Valikus oli 3, 5 ja 8 kaljut.

Piletimüüa soovitas soojalt vaid kolme, kuna merel pidavat olema torm. Võttis veidi mõtlikuks. Noh, läksime siiski kuid hea oli, et vaid 45 minutilise sõidu võtsime. Ette rutates olgu öeldud, et hiljem võitlesid kolm vanimat meist kerge iiveldusega terve päeva. Tormiks ei saanud seda suurt lainetust siiski pidada. Loksutas ja üsna kõvasti ning ka taevas kiskus ähvardavalt pilve...kuid kaljud ise olid väga võimsad! Tagantjärele pilte vaadates on ikka hea meel, et otsustasime selle Kolgata tee ette võtta.

Loodus on igal pool ilus. Metsik loodus on veelgi võimsam. Ja mõnda kohta on õnnistatud eriliselt hingematva meistritööga. Les Calangues on just see koht, kus Vanataat ei ole oma kujutlusvõimega kokku hoidnud.

Usun, et päikeselise ilmaga on kaljud kindlasti veelgi valgemad ja näevad rohkem reklaamplakatil oleva moodi, kuid meie jaoks oli eilse päeva ilu ning võlu just selle sünge tormine salapära.

Nagu juba kombeks saanud, tuleb kirjutada ka söömisest ja söökidest. Leidsime otse sadamast ehk siis promeneerimise tänavalt heade hindadega (...või no kui 15 eur saab heaks nimetada) restorani, kus sai pitsat ja imemaitsvat liha. Pildid on minu valik: friikad koos lihaga. Nämm, nämm...

Tagasiteel hakkas kõvasti sadama. Kutid tagapingil kustusid varsti ära. Seetõttu valisime kiirtee asemel kõrvalteed. Sõitsime läbi mitmete väikelinnade (pigem külade) ja nautisime kohaliku looduse ja inimese kätetöö ilu. Seda piirkonda lihtsalt on õnnistatud. Silm puhkab ja hing laulab. Ja nii ongi.

Aix´i ümbrus ja veinirajad

Täna hommikul otsustasime avastada Aix´i ümbrust. E oli välja vaadanud paarikümnekilomeetrise matka-sõiduraja ja nii me rõõmsalt teele asusimegi. Sõit käis ümber Sainte-Victoir´i mäe. Teele jäid mitmed kaunid väikelinnad oma võrratute vaadetega. Klõpsisime mitmeid pilte teha, kuid eks tegelikult on ikka oma silm kuningas. Nii, et järgmised reisiplaanid tehke siia maakonda!

Tänasel päeval oli meie suurimaks eesmärgiks leida üks viinamarjamõis, et osa saada viinamarjaistanduste ilust ja degusteerida kohalikke veine.

Kes otsib, see leiab. Meie ees laiutas viinamarjaistandus ja tee lõpus, otse Sainte-Victoire mäe all ootas imeilus veinimõis. Kes ei ole varem sellistes kohtades käinud, ärgu tundku end sandisti. Meie olime sama rumalad ja uitasime ullikeste kombel arglikult ringi. Õnneks silmasime üsna pea spetsiaalset majakest, kus toimus tõeline degustatsioon. Panime juba vaimu valmis, et ilmselt tuleb kaasa osta ka hirmkallis veini. Leti taga ootas meid sõbralik prantslane (saime ta jutust aru, et ta töötab siin ja kuna kohalik kassipoeg oli tema oma, siis ilmselt oli midagi perepoja taolist). Inglise keelt ta hästi ei mõistnud, kuid pooleldi prantsuse-pooleldi inglise keeles saime kõigest vajalikust aru.

Kogu protsess ise käis aga nii: kõigepealt osutas prantslane seintel olevatele veinidele ja küsis, millised soovime maitsta. Me soovisime kõike! Mees muutus ülirõõmsaks ja tõstis letile 3 klaasi. Sinna kõrvale asetas sülitustopsi. Noh, olgu siis kohe öeldud, et sinna sülitasid ainult poisid. Mis te nüüd imestate?! Me olime ju ikkagi tulnud veine degusteerima.
Pika maitsmise-joomise tulemusena otsustasime osta ära ühe valge ja ühe roosa veini. Õnneks maksis pudel 10 euro ringis. Diil missugune!

Hiljem käisime veel natuke ringi ja uudistasime mõisas üles seatud tundmatu kunstniku töid (roosaks võõbatud maja seal sees olevate siniste "klotsidega", linnakujutis viinamarjade taustal jm). Marten võttis autosse kaasa peotäie lavendliõisi, mille lõhn oli esialgu uimastavalt hea kuid mille peale läks minul mingi hetke peale süda pahaks. Nende lõhn oli lihtsalt ülivõimas. Kuna valikut polnud, lendasid õied aknast välja. Midagi polnud teha.

Päeva tegid eriliseks: vaated, maitsed ja lõhnad.

Kõik see pere ja "Tituse halastus"

Eile varahommikul saabus Aix´i M, kel õnnestus neljapäeva õhtul ümberistumisel Frankfurdi lennujaamas oma Marseille´ lennust maha jääda. Korralik elukool igaljuhul noorele mehele. Mis siis ikka...

...igaljuhul reedel kell 11.00 oli rõõmus kohtumine ja startisime kohe rõõmsalt La Ciota´ randa. Ilm oli päris "külm", ainult +26.

Poisid olid oma onust nii vaimustuses, et vaene väsinud magamata mees pidi neid terve tee hoolikalt kuulama. Fänlus jätkus kogu päeva, mis tähendas seda, et M jagas kogu oma tähelepanu poistele. Supermõnus lõõgastushetk emmele-issile.

Kuna linn oli juba natuke tuttav, siis suundusime otsekohe oma paari päeva tagusesse pannkoogirestorani. Seal sai taas kõhud normaalse raha eest täis ja algas sõit kodu poole. Nimelt tuli end õhtuks kenaks sättida - mul avanes erakordne võimalus osa saada Mozarti "Tituse halastuse" etendusest Aix´is. Lauljateks ja pillimängijateks klassikalise muusika absoluutsed tipptegijad. Sellest paremaks enam minna ei saa! Õnneks sain ooperit muretult nautida, kuna poisid olid kenasti M-i hoole all. Loomulikult on mul emotsioon siiamaani laes! Olge nüüd kadedad ja tundke minu pärast rõõmu.

Paul Cézanne´i radadel ja õhtune paraad

Hommikul arutasime, et täna on Prantsusmaal suur püha - Bastilles vallutamise aastapäev - ja võib olla on liikluskorraldustes muudatusi. Tundus suht riskantne sõita võõrasse linna ja seega otsustasime ringi luusida siinsamas Aixis Cézanne´i radadel.

Kõigepealt võtsime suuna Bibemuse platformile, kus pidi avanema võrratu vaade Sainte-Victoire´i mäele mida kuulus kunstnik armastas maalimas käia. Esimese raksuga panime täiesti puusse. Mida polnud, oli vaateplatvorm. Müstika. Olid viidad matkarajale, kuid ühel hetkel tee lihtsalt lõppes keset metsa ära.

Mis siis ikka, tuli ikkagi mugavuse kasuks otsustada. TomTom juhtis meid autoga kohemaid õigesse kohta. Kilomeetreid oli julgesti 3-5 ja ilmselt oleks kõndides jaks poolel teel niikuinii raugenud. Parkisime auto ja asusime vaateplatvormi poole. Meie ümber oli tõeliselt ilus männimets ja matk võttis umbes 15 minutit aega. Vahepeal lõbustasime lapsi ämblikmehe peitmise ja leidmisega. Tee ikka tsirkust ja lapsel silm särab.;)

Ühel hetkel olimegi kohal. Meie ees avanes hunnitu vaade. Hinge võttis kinni. Isegi lapsed istusid vagusi ja imetlesid looduse kätetööd. Kuna oli kohalik püha, olime ainukesed turistid. Kas saab midagi veel paremat soovida?!

Mingil hetkel avastasin, et meie fotoka saab seadistada ka "perepildi" tegemiseks. Veidike sebimist ja saime oma reisi esimese perepildi. Vat sellise.

Kuna kätte jõudis lõunatund, suundusime koju, et süüa ja jõuda õigeks ajaks paraadile. Noh...ma ei ole nii igavat paraadi oma elus näinud. Ei olnud mürtsu ega pauku. Üles oli rivistatud erinevate vormidega mehed, kuid peale seismise ei teinud nad mitte midagi. Käis uksteisele au andmine ja keegi ametnik võttis pikalt sõna. Vähemalt orkester tõmbas peale 1h vägeva muusika üles.

Meie olime selleks ajaks jõudnud teha Monoprix´is ühed ostud. Kuna lapsed olid suht tüdinenud, turgutasime neid taas väikese jäätisega. Oli ju veel plaan käia linnas mööda Cezanne´i rada. Selle leiad nii, et lihtsalt jälgid kullast plaate kõnniteel. Kuna käes oli prantslaste lemmikaeg - tśillimine kohvikutes ja väljakutel, oli õhus ikka seda õiget prantsuse-tunnet.

Jalutasime ooperini ja vaatasime üle koha, kust saan homme oma pileti kätte (ootan juba põnevusega!). Mina klõpsisin linnast erinevaid pilte teha - siin lihtsalt on nii ilus! - ja minu mehed mängisid taas mängu "leia suur lepatriinu, leia purskkaev.

Nüüd hakkame vaikselt välja suunduma. Päev pidi lõppema ilutulestikuga. Arvestades paraadi emotsioone, ei kruvi liigselt pinget üles. Oleks parem, et oleks uhke!

----------

No nii. Ilutulestikku me ei näinud. Kas seda ei olnudki plaanis või toimus see peale 22.00...kes seda teab. Meil õnnestus näha ära suht tavaline läbu-emotsioon, oli palju kisa-kära ja igasugu nännimüüjad üritasid pähe määrida oma vilkuvaid mänguasjakesi. Kell 22.00 alustas mingi minule tundmatu bänd oma valjuhäälset esinemist. Esimese laulu lõppedes ütles Marten: Nüüd läheme koju! Loomulikult õnnestus mul järjekordselt ära eksida. Vähemalt teadsin ma sellel korral tänu kärale kus suunas asub peatänav - meie pidime kõndima vastassuunas. Ja nii meie päev lõppeski.

Niisamaolemise päev

Täna tuli ette suuremat sorti śoppamist. Väljas oli poolvihmane ja seadsime sammud homse Bastilles´ivallutamise aastapäeva-poed-kinni hirmus Monoprix´sse. Süüa tuli ju varuda! Enne seda jäi ette veel GAPi pood oma mõnusate aledega. Soetasime sealt minule kaks imeilusat kleiti ja väikemehele ülilaheda kauboistiilis kaabu-mütsi.

Monoprix on veitsa kallis, kuid hea valikuga toidupood. Varusime salatit, jooki, kohvi, sinki ja küpsist. Osta unustasime puuvilju. Poes lihtsalt oli nii külm, et see halvas mõtlemisvõime täielikult.

Kuna väljudes ootas õues suuremat sorti paduvihm, ostsime kohalikust pagariärist veel head-paremat. Vihm jäi vaikselt vähemaks ja Esper suundus väiksemaga koju. Meie Mattiasega suundusime edasi ülemisele korrusele riideid vaatama. Sain endale ühe öösärgi. Ma eriti neid ei kanna, kuid kuna MAx on kohe siia saabumas, siis ei saa päris paljalt enam ringi käia. Edasi seadsime sammud läbi uduvihma H&Mi poole. Seal sai tehtud üks korralik pesuostutuur, lisaks poistele üht-teist. Edasi lippasime kõrvalpoodi, mille nime ma ei mäleta, aga müüs igasugu elektroonikaimesid. Kaasaarvatud PS3 ja PSP mängud. Mattias soetas endale 3 uut mängu 20 euro eest ja peale seda hakkas tal kole kiire kodu poole. Ilmselgelt tuli vähemalt ühte mängu testida.;) Selleks ajaks olin juba ise ka väsinud ning nii me koju suundusime.

Marten juba magas ja mina hakkasin kiiresti lõunasööki valmistama. Selgus, et kohalik poolfabrikaat maitseb üsna hästi ja ahi töötab samuti.

Mingil hetkel külastas meid korteriomanik. Nimelt ei ole meie saabumise päevast olnud sooja vett. Pole just väga lõbus. Kuigi 30 minutit enne tema saabumist seda endiselt ei olnud, suutis mees kraanist võluda täiesti kuuma vee...no aru ma ei saa.:p

Kahjuks pidi Esper jälle tööle minema ja meie läksime poistega taas poodi, et osta puuvilju. Tagasiteel võtsime seni veel käimata tänava. Teele jäi ette ülikallis jäätiseputka. Kuna kohalik jäätis on ikka ülihää, tuli poistele ikka vahvlitopsid pihku osta. Õnneks läks peale seda jalutuskäik ka poole libedamalt!

Loomulikult suutsime me ka korraks ära eksida. Täielik nali. Kuna linn on siiski väike, leidsime peagi kodutee.

Allkorruse noored kutid arvasid südaööni, et on oma kodukontoris maja ainukesed elanikud. Homme tuleb üks tõsisem jutuajamine ette võtta. Kohalikud ooperist soovitasid Esperil kohe politseisse helistada. Kella 22.00 öörahu pidavat siin vägagi arvestatama.

Homme on loodetavasti parem ilm. Meil on plaan randa minna.

Teile mõnusaid sooje ilmu!

La Ciotat

Tänane päev oli mõnus! Juba hommikul tõmbus taevas kergelt pilve ja seega ei ähvardanud päikesepõletus ja kuumarabandus.

Kuna praktika näitas, et kiirteid vältida pole mõtet, siis jõudsime sihtkohta 40 minutiga.

Ma ei ole siin kirjutanud tasulistest kiirteedest. Kui neid kasutada, maksad iga natukese aja tagant mingi teatud summa. Täna oli see näiteks edasi-tagasi sõidul kokku 10 eurot. Eilne sõit ligi 20 eurot. Kuid kuna kütus on siin ikkagi kallim, kui Eestis, siis ei ole mõtet 40 minuti asemel sõita 1,5h. Aeg on raha ja rahulolev laps rõõmustab ema-isa.

La Ciotat´sse jõudes suundusime loomulikult otsejoones randa. See osutus ka ainuõigeks otsuseks. Tuul oli juba päris tugev ning meri oli üsna suures laines. Rahvas oli sellest loomulikult silmnähtavalt pöördes. Kõik hüplesid rõõmsalt lainetes ja minu jaoks oli see ikka päris lõbustav vaatepilt. Kuna sellel hetkel ei andnud ilm kuidagi märku peatsest muutumisest, üürisime ühe rannatooli. Lahke rannapoiss andis vihje: "Siit veidi edasi on toolid odavamad, homme võite sinna minna". No me ei hakanud seletama, et kahe tooli üürimine ei ole just eriti mõtekas - üks täiskasvanud peab ju kogu aeg rannal vahti pidama...aga see selleks.

Juba vähem, kui tunni aja pärast oli tõusnud jube tuul. Mattiast oli täiesti võimatu veest välja saada. Ta suutis pöördesse ajada ka Esperi ja nii nad püüdsid täiesti ennastunustavalt laineid täpselt nii, nagu iga teine ekstreemsust armastav rannasolija.

Veel tunnike ja taevas oli kaetud pilvedega. Veest tundsid selleks ajaks rõõmu vaid surfajad ja meie otsustasime minna linna peale. Poisid olid lisaks näljased ja nii haarasime esimesest pitsakohast kaks lõiku 2 euroseid pitsasid. Poisid kiitsid valikut valjuhäälselt. No jumal tänatud!

Edasi suundusime linna peale kolama. La Ciotat on hästi vaikne ja ilus oma väikeste tänavatega. Eriliselt meeldivad mulle kõik värvilised puidust aknaluugid. Ma tahaks enda majale ka selliseid. Ainukeseks miinuseks võib pidada koerajunne, mis varitsevad sind absoluutselt igal sammul. Tegime ka ühe toreda pildi ning hiljem avastasime, et ka sinna oli õnnestunud ühel pruunil tegelasel end sobitada. Pildi pealkirjaks panime ühiselt "Poose kakaga."

Ühestki linnast ei saa lahkuda ilma kohalikku sööki maitsmata. Kui St Tropez´s raatsisime osta vaid 7 euroseid hotdoge, siis La Ciotat üllatas üsnagi heade hindadega. Valisime välja ühe pannkooke (ehk siis kohalikus keeles kreppe) pakkuva söögikoha jahisadama kõrval. Teenindaja oli hästi sõbralik ja seletas umbkeelsetele, mida komplekslõuna (lastele 8 eur ja täiskasvanutele 11 eur) endast kujutab. Kuna kõik tundus olevat ahvatlev, tellisime nelja peale kaks täiskasvanute ja ühe lastelõuna. Olgu kohe öeldud, et absoluutseks hitiks osutus Marteni valitud "kommipannkook koos jänesejäätisega". Üks hea söögikoht juba teab, kuidas lapsi sööma meelitada! Meie lastega on alati olnud nii, et kahe peale süüakse ära üks portsjon. Seekord siis valis Marten kommid ja jäätise ning Mattias śokolaadiga pankoogi.:))) Meie Esperiga suutsime hävitada mõlemad ühe soolase ja magusa pannkoogi ja mina lisaks ülimaitsva cappuccino.

Pean vajalikuks ära märkida ka söögikohas ülipuhta vetsu, mis meie pere esteetikuid arvestades on üheks väga määravaks asjaoluks. Neile anname kogu komplekti eest 10 punkti.

Kuna õhtul oli Esperil jälle töö, siis tuligi taas kodu poole kimada. Kohalikud kiirteed on head küll, kuid kahjuks ei ole me siiani suutnud aru saada, millisesse boksi peame parasjagu sõitma. Maksta saab müntidega, paberrahaga, kaardiga ja mõnes kohas istub putkas ka teenindaja. Meie eelistame paberraha ja teenindajaga bokse, kuid alati ei õnnestu õiget valikut teha. Selgus, et seekord aktsepteeris masin vaid münte (mida meil ei olnud) ja krediitkaarti (mida Esper esialgu ei leidnud). Sekunditega oli meie taha tekkinud juba üsna pikk autode jada. Ei olnud tore. Õnneks saime siiski krediitkaardi leitud ja masin otsustas seekord ka kaardi tagastada (mida ta näiteks ei tee igal korral).

Kodutee pakkus taas silmipaitavalt kauneid vaateid. Juba ainuüksi nende vaadete pärast tasub autorooli istuda! Seekord oli maastik eilsest päevast mõnevõrra erinev. Nimelt ei olnud loodus enam nii lopsakas, vaid puud tundusid välja kasvavat otse kaljudest. Vapustav!

St Tropez

Tänane päev algas śopinguga. Teadupärast on Prantsusmaa katoliiklik maa ja pühapäeviti on kõik poed suletud. Sinna alla kuuluvad ka toidupoed. Eesti inimese jaoks täiesti arusaamatult raske variant: mõelda päevake ette, mida võib vaja minna järgmisel päeval. Ühesõnaga oli täna hommikul totaalne nälg majas ja toidupoe külastus oli kohustuslik.
Tee peale jäi ette kõigepealt Apteek. Sealt tuli teha ühed kiired päevituskreemi ostud. Seekord siis 50+, kuna meie kaasavõetud 30+ oli ilmselgelt liiga vähe. Peale eilset rannakülastust olid isegi minul päevitusrandid seljal, rääkimata mu lemmikmeestest, kes olid hommikuks suht punased.
Seejärel jäi teele ette H&M ning kuigi riidepoe külastust ei olnud plaanis, sai tehtud kiired ostud: minule loomamustritega ülapaelteta topp ja Mattiasele sinise-ruuduline triiksärk. Kuna Eestis lihtsalt ei ole võimalik 10.aastasele lühikeste varukatega triiksärki leida, oli see ost lapsele suureks rõõmuks. Minu pealekäimisel sai ostetud lisaks ka üks halli-valge-ruuduline kapuutsiga pusa. Ikkagi soldes ju!

Lõunaks oli õhutemperatuur julgelt paar kraadi üle +30 soojakraadi ja tundus õige hetk startida St.Tropez´i suunas. Marten jäi kenasti magama ja põõnas 1,5h. TomTom meid seekord alt ei vedanud ja juhtis meid läbi kõige kaunimate mäeahelike. Samal ajal, kui autojuht vaatas pingsalt vaid teele, nautisime meie Mattiasega hingematvalt kauneid vaateid. (pilt tehtud autoaknast).

Õige pea olimegi kohal ja kuna kell oli julgelt üle lõuna, suundusime randa. Õhutemperatuur näitas täpselt +34. Väikese seiklemise järgi jõudsime kohale (randu on seal mitmeid mitmeid). Parkisime auto tasulisse (seekord 4 eurot) parklasse ja suundusime kuulsasse St.Tropez´ randa...

Esimene mulje oli "Misasja! Kus on kaunid valged rannaliivad?" Teine mulje oli ülisoe merevesi. Kolmandana "rabasid" valged jahid. Noh, kõik oli justkui olemas. Samas...Esperi sõnadega "Lemme rannas on kordi ilusam ja puhtam". Puhtus oligi see, mis mind hämmastas...või ütleks pigem rannariba mustus. Kõik, mida vesi oli rannale kandnud, oli seal. Samas rannatoolide eest küsiti 15 eurot. Ma tean küll, et kunagine eestlaste lemmikseriaal ei olegi filmitud St.Tropez´s, kuid noh...ma millegipärast ootasin midagi enamat. Kas see ongi põhjus, miks inimesed maksavad tuhandeid, et siia puhkama tulla?! Türgi on igal ajal parem. Aga see selleks...

Kolm tundi rannas ja meil kõigil sai villand. Kaua sa ikka vees liguned ja võõraid jahte vahid! Aeg oli teha üks väike linnatuur. Parkisime auto sadama juurde (1h 2,5 eur) ja sealt oligi promeneerimiseks vaid mõnikümmend meetrit. Kõigepealt taas jahid - ilusad ja valged ja nii mõnigi omamas täiesti lihtsurelikku omanikku. Näiteks üks lapseootel naine, kelle abikaasa (ilmselt oli) paati remontis, oma paati küürimas. Justkui täiesti normaalsed inimesed...

Seejärel täiesti kohustuslik karusselli külastus. Marteni jaoks on see ju ikkagi esimene. Mäletan, et Pariisis sai lapsevanem lapsega tasuta kaasa sõita. Siin loomulikult pidi rikka moodi 2.50 maksma. Noh, Mattias läks isaks kaasa ja nii nad seal rõõmsalt siis keerlesid.

Kuna õhutemperatuur oli endiselt kangekaelselt +27, oli ainuõige valik jäätise ost. Meie oskasime muidugi valida kõige kallima ja parema (nagu ikka!!!). Martenile müüdi bambino jäätis hinnaga 2 eurot. Kui Mattiasele sama küsisime, oli hinnaks 3 eurot ja vähemalt poole suurem jäätisepall. Noh, lapsele see variant muidugi hästi sobis!
Jalutasime veel läbi kitsaste tänavate ja üritasime püüda kohalikk rikkuse hõngu. Ilmselt oleme liiga maalt, igaljuhul meie jaoks puudus selles linnas igasugune võlu...või noh, vähemalt ei saanud me aru, miks peab hotdog maksma 7 eurot. Kuid ärgem unustage - me olime ikkagi St.Tropez´s.

Sõit koju kulges imeilusa päikeseloojangu saatel. Mäed tundusid veelgi kaunimad ja päeva võis lugeda kordaläinuks. Poisid tegid juba järgmise päeva rannaplaane. Nood ei saa ikka üldse vist aru, kui suurte vahemaadega siin on tegu. Kui on ikka soe merevesi ja rand, on kõik kõige paremas korras. Seetõttu näebki homne plaan ette La Ciotat´ 40km kaugusel olevat randa ja vana kalasadamat.

Tänase päeva laul: Kärolini ja Indreku peale mõeldes meie Pariisi reisi hittlaul "Soldes, soldes soldes..." - kes teab, see teab.

La Ciotat ehk seiklused TomTomiga ehk tere tulemast Marseille´sse

Täna hommikul ärkasime kell 9. Poisid tudusid ilusasti oma toas ja mina magasin omas nagu kott. See näitab veelkord, et viimane aeg on noorem võsuke oma tuppa transportida!

Minu kaks meest läksid autot tooma, meie Marteniga jäime koju. Eile õhtul tegin kaasa võileibu, pakkisin kotti ka küpsised, õunad, joogid ja muu vajaliku. Mehed saabusid auto...ja lilledega. Nende teele oli jäänud lilleturg ja loomulikult ei olnud nende romantiline meel Eestisse jäänud.

Lõpuks saime 10.30 paiku startida. Sihiks La Ciotat ehk terve päev rannas pluss natuke vaatamisväärsusi. Temperatuur autos näitas +27 ja tõotas tulla veelgi kuumem.

Kui sa oled võõral maal ja ümbrust ei tunne, on abiks TomTom. Seekord saime veelkord kinnituse, et masin on masin ja selleks ta ka jääb. Sisestasime sihtkoha ja valikusse panime variandi: väldi tasulisi kiirteid. Ja TomTommike vältiski. Juhtis meid rõõmsalt otse Marseille´i kesklinna. Mitte üks muu variant talle edaspidi ei sobinud ja me jõudsime iga kord ühe vana poollagunenud silla juurde. Poisid vahtisid välja ja Mattias kommenteeris tabavalt: "Siin on natuke nagu jube". Oli küll.

Kuna kätte oli jõudmas autojuhtide lemmikaeg - tipptund, siis tegime kiired ümberarvestused. Nimelt on ka Marseille´is rand ja rannapromenaad. Esper rääkis poistele Krahv Monte Kristost ja äkitselt tundus see päris vahva kohana. Üsna pea olimegi ühel järsakul, kahel pool imeilusad villad, taamal mäed ja otse ees kunagine kindlus-vangla.

Üsna pea jõudsime ka rannapiirkonda. Parkimine maksis 3 eurot 1 päev (Pirital küll nii odavalt hakkama ei saaks!). Rand oli jaotatud kolmeks väikeseks sopiks. Meie pakkisime end lahti kõige viimases nurgakeses. Oli soe, oli lõbus. Vesi oli nii kutsuv. Olgu kohe öeldud, et poisse ma veest terve päeva jooksul välja ei saanud. Üks lahke prantslanna pakkus Martenile oma ujumispulka ja nii ta seal vees siis rõõmsalt hõljus ja ujumist harjutas. Ainukeseks miinuseks võiks pidada seda, et puudus rannavari. Kohalikel olid kõikidel omad varjud kaasas. Õhtuks olid meie poiste põsed üsna punased.

Koduteel üritas TomTom meid taas uude sihtkohta juhatada. Jäime siiski endale kindlaks ja otsustasime jälgida suuri rohelisi teeviitasid sildiga "Aix en P". Üsna pea sai ka meie navigaator aru, et me oleme hetkel temast natsa kavalamad ja andis alla. Koju juhatas ta meid alates kiirteest juba täiesti õigesti.

Kuna Marseille´i osutus täpselt selliseks linnaks, nagu me ette kujutasime, võimegi lugeda selle linna külastatuks.

Homme on plaan külastada St Tropez´i...aga ega enne ei tea, kui kohal ei ole.

Tänase päeva muusika: midagi ilusat klaveriklassikast (meie naaber just mängib imeilusat minule tundmatut klaveripala).

Olemegi kohal

Hei! Olemegi kohal. Meie Lõuna-Prantsusmaa seiklus on alanud.

Lend Estonia Airiga sujus hästi. Taas pakutakse süüa-juua, teenindus on meeldiv ning mis peaasi - jalgadele on ruumi! Olen täiega EA fänn.

Lennujaamas ootas juba E. Taaskohtumise rõõm oli suur. Oi, kui hea on jälle koos olla!

Meie auto on esimesel 11. päeval Renault Clio, ökonoomne ja korraliku konditsioneeriga, ainult lastetooli ei ole - prantslased pidavat seda kaustama harva. Sõidul on suureks abiks I-lt laenatud TomTomike. Ilm on siin soe, autos näitas vahepeal lausa +34, tegelikkuses nii kuum ei tundunud.

Meie korter asub paarikümne meetri kaugusel vanalinnast, linna südamest, aadressiks Rue Manuel 7. Kohale jõudsime kuulsa Saturday Market´i ajal ja seetõttu oli suht võimatu saada autoga koduukseni. Turg on nimelt paarkümmend meetrit meie maja uksest. Esper tegi mingeid kahtlaseid manöövreid ja käitus nagu kohalik ülbe prantsuse autojuht. Peatusime keset tänavat ja pakkisime oma kohvrid maha. Autod meie taga ootasid kannatlikult - on ilmselt harjunud sellise käitumisega.

Korter on mõnus vaikne. Avatud akendest on kosta ehtprantslaslikku avatud naeru ja lauluüminat - ma armastan seda joont Prantsusmaal elades enim - inimene tunneb end omas kodus hästi.

Kohale jõudes pakkisin asjad kiiresti lahti ja siis saime läbi häda ka poisid magama. 3h und kulus väga marjaks ära!

Ärgates tegime esimese tutvuse linnaga, mis on suht kompaktne. Peatänav oma purskkaevude ja puudealleega on võluv. Meie eesmärk oli siiski leida kiirelt üks mõnus konditsioneeritud söögikoht. Nälg tahtis silmnägemise võtta. Leidsime selle päris kodu lähedalt - sõbralik ja perfektset inglise keelt rääkis prantslane jooksis jalad rakku. Meie tellimus oli loomulikult suht kaootiline ja ilmselt ka lõbustav. Poistele 2 sprite´i + väikesele erisoov - roheline joogikõrs ("pole probleemi, saab!" + väike muie teenindajapoisilt). Emmele-issile friikad pooltoore pihviga/lihaga. Mmmmmmmmm... see maitses ülihää. Veidi aja pärast lisasoov - üks pooltoores liha vanemale lapsele ("üks liha...eee...saab ikka" + juba suurem muie teenindajalt). Siis lisasoov - tahaks kastet - saab. Siis cappuccino ja tavaline kohv. Toodi espresso. Ok, see eksimus oli täiesti andestatav selle kiire ja sõbraliku teeninduse juures. Lisaks lastele joonistuslehed mõistatustega. Sobis hästi. Teenindajale jäi korralik tipp.

Soodukad väikestes butiikides ajasid samuti juba kergelt kihevile ja H&M jäi ka teele ette - varsti tuleb śoppama minna. Siiski oli täna ainus mõte saada koju koikule.

Esialgu on siiski sellised plaanid: pühapäeval La Ciotat - võluv vana kalasadam, kus rannajoont 20km - umbes 40km Aix´ist ja esmaspäeval kuulus St Tropez.

Neljapäevast pühapäevani on meil külas Max ja nii saab lahendatud ka meie poiste hoiumure minu ooperikülastuse päevadel - superajastus!

Tänaseks on päev õhtusse jõudnud. E on tööl ja meie poistega hakkame magama minema.

Teie aga jääge kuuldele.

Tänase päeva laul: "Kui on meri hülgehall" - on lihtsalt sellise laulu tuju.

Aix-en-Provence

Kas sina tead midagi Lõuna-Prantsusmaa linnakesest Aix-en-Provence? Mina suurt mitte.

Wikitravel kirjutab:

"Aix-en-Provence (tavaliselt lihtsalt Aix) on väike, klassikaline Provance'i linn. See on vaikne, puhas ja mugav linn. Kuulus selle poolest, et oli koduks kuulsale kunstnikule Paul Cezanne (1839 - 1906);

Aix on ülikoolilinn - siin on kolm ülikooli ja mitu prantsuse õppekeelega kooli rahvusvahelistele üliõpilaste. Aix on koduks Université de Provence Aix-Marseille´le.

Aix on alati olnud rikas linn. Arvestades, et Marseille (ainult 30 km ja poole tunni kaugusel) on üks vaesemaid Prantsusmaa linnadest, on Aix ilmselt üks rikkamaid.

Aix on tuntud oma arhitektuuri poolest. Mitmekesised ja sageli keerulised uksed on linna peamiseks tunnuseks, samuti kellatornid. Nagu igas Provance'i linnas, koosneb ka Aix´i kesklinn kitsastest tänavatest, ääristatud huvitavatest ehitistest alates 17. sajandi hotellidest kuni sillutatud väljakuteni. Kesklinn on enamasti jalakäijtele ja kuigi see on üsna väike, pakub see pikki tunde toredaid jalutuskäike.

Aix on kuulus oma purskkaevude poolest. Suurim ja kõige kuulsam asub Cours Mirabeaul, Aix´i peatänaval.

Linna turg on avatud mitmel päeval nädalas, kuid suurim ja värvikam on laupäevane turg (Saturday market), mille alla kuulub lisaks lilleturg Place de l'Hotel de Ville´s ja toiduturg Place Richelme´l."

Millegipärast ei ole mainitud Aix´i kuulsat ooperiteatrit. Just ooper (ja Festival d'Aix-en-Provence) on põhjus, miks Aix saab meie koduks Eestimaa kaunil soojal suvel.

Milliseks kujuneb meie pere Aix, sellest kirjutan juba edaspidi. Seniks jääge kuuldele.