La Ciotat

Tänane päev oli mõnus! Juba hommikul tõmbus taevas kergelt pilve ja seega ei ähvardanud päikesepõletus ja kuumarabandus.

Kuna praktika näitas, et kiirteid vältida pole mõtet, siis jõudsime sihtkohta 40 minutiga.

Ma ei ole siin kirjutanud tasulistest kiirteedest. Kui neid kasutada, maksad iga natukese aja tagant mingi teatud summa. Täna oli see näiteks edasi-tagasi sõidul kokku 10 eurot. Eilne sõit ligi 20 eurot. Kuid kuna kütus on siin ikkagi kallim, kui Eestis, siis ei ole mõtet 40 minuti asemel sõita 1,5h. Aeg on raha ja rahulolev laps rõõmustab ema-isa.

La Ciotat´sse jõudes suundusime loomulikult otsejoones randa. See osutus ka ainuõigeks otsuseks. Tuul oli juba päris tugev ning meri oli üsna suures laines. Rahvas oli sellest loomulikult silmnähtavalt pöördes. Kõik hüplesid rõõmsalt lainetes ja minu jaoks oli see ikka päris lõbustav vaatepilt. Kuna sellel hetkel ei andnud ilm kuidagi märku peatsest muutumisest, üürisime ühe rannatooli. Lahke rannapoiss andis vihje: "Siit veidi edasi on toolid odavamad, homme võite sinna minna". No me ei hakanud seletama, et kahe tooli üürimine ei ole just eriti mõtekas - üks täiskasvanud peab ju kogu aeg rannal vahti pidama...aga see selleks.

Juba vähem, kui tunni aja pärast oli tõusnud jube tuul. Mattiast oli täiesti võimatu veest välja saada. Ta suutis pöördesse ajada ka Esperi ja nii nad püüdsid täiesti ennastunustavalt laineid täpselt nii, nagu iga teine ekstreemsust armastav rannasolija.

Veel tunnike ja taevas oli kaetud pilvedega. Veest tundsid selleks ajaks rõõmu vaid surfajad ja meie otsustasime minna linna peale. Poisid olid lisaks näljased ja nii haarasime esimesest pitsakohast kaks lõiku 2 euroseid pitsasid. Poisid kiitsid valikut valjuhäälselt. No jumal tänatud!

Edasi suundusime linna peale kolama. La Ciotat on hästi vaikne ja ilus oma väikeste tänavatega. Eriliselt meeldivad mulle kõik värvilised puidust aknaluugid. Ma tahaks enda majale ka selliseid. Ainukeseks miinuseks võib pidada koerajunne, mis varitsevad sind absoluutselt igal sammul. Tegime ka ühe toreda pildi ning hiljem avastasime, et ka sinna oli õnnestunud ühel pruunil tegelasel end sobitada. Pildi pealkirjaks panime ühiselt "Poose kakaga."

Ühestki linnast ei saa lahkuda ilma kohalikku sööki maitsmata. Kui St Tropez´s raatsisime osta vaid 7 euroseid hotdoge, siis La Ciotat üllatas üsnagi heade hindadega. Valisime välja ühe pannkooke (ehk siis kohalikus keeles kreppe) pakkuva söögikoha jahisadama kõrval. Teenindaja oli hästi sõbralik ja seletas umbkeelsetele, mida komplekslõuna (lastele 8 eur ja täiskasvanutele 11 eur) endast kujutab. Kuna kõik tundus olevat ahvatlev, tellisime nelja peale kaks täiskasvanute ja ühe lastelõuna. Olgu kohe öeldud, et absoluutseks hitiks osutus Marteni valitud "kommipannkook koos jänesejäätisega". Üks hea söögikoht juba teab, kuidas lapsi sööma meelitada! Meie lastega on alati olnud nii, et kahe peale süüakse ära üks portsjon. Seekord siis valis Marten kommid ja jäätise ning Mattias śokolaadiga pankoogi.:))) Meie Esperiga suutsime hävitada mõlemad ühe soolase ja magusa pannkoogi ja mina lisaks ülimaitsva cappuccino.

Pean vajalikuks ära märkida ka söögikohas ülipuhta vetsu, mis meie pere esteetikuid arvestades on üheks väga määravaks asjaoluks. Neile anname kogu komplekti eest 10 punkti.

Kuna õhtul oli Esperil jälle töö, siis tuligi taas kodu poole kimada. Kohalikud kiirteed on head küll, kuid kahjuks ei ole me siiani suutnud aru saada, millisesse boksi peame parasjagu sõitma. Maksta saab müntidega, paberrahaga, kaardiga ja mõnes kohas istub putkas ka teenindaja. Meie eelistame paberraha ja teenindajaga bokse, kuid alati ei õnnestu õiget valikut teha. Selgus, et seekord aktsepteeris masin vaid münte (mida meil ei olnud) ja krediitkaarti (mida Esper esialgu ei leidnud). Sekunditega oli meie taha tekkinud juba üsna pikk autode jada. Ei olnud tore. Õnneks saime siiski krediitkaardi leitud ja masin otsustas seekord ka kaardi tagastada (mida ta näiteks ei tee igal korral).

Kodutee pakkus taas silmipaitavalt kauneid vaateid. Juba ainuüksi nende vaadete pärast tasub autorooli istuda! Seekord oli maastik eilsest päevast mõnevõrra erinev. Nimelt ei olnud loodus enam nii lopsakas, vaid puud tundusid välja kasvavat otse kaljudest. Vapustav!